Maailma Energeetikanõukogu (WEC – World Energy Council) avaldas vesinikuraporti.
Vesinik on energiakandja aga mitte energiaallikas. Selleks, et vesinikku saada, on seda vaja esmalt toota, ja alles seejärel saab seda energiat taaskasutada, väga mitmel erineval moel.
- Hall vesinik – toodetud fossiilsest maagaasist auru-metaani reformimise teel (SMR – Steam Methane Reforming)
- Sinine vesinik – Lisaks eelmisele, on tootmise protsessi käigus eraldunud CO2 kinni püütud ja ladustatud (CCS – Carbon Capture and Storage)
- Roheline vesinik – Toodetud elektrolüüsi teel kasutades selleks taastuvelektrit
50% täna toodetud vesinikku kasutatakse ammoniaagi tootmiseks, millest omakorda toodetakse põllumajanduse jaoks väetisi. 35% vesinikku kasutatakse toornafta rafineerimistehastes, bensiini ja diiselkütuse tootmiseks. Tulevikunägemuses on suurim osakaal aga vesiniku kasutamisel transpordisektoris.
Maagaasivõrku saaks segada kuni 20%vol vesinikku, (mis on energiapõhiselt 6-7%), mis annab võimaluse tarbijatel kasutada olemasolevaid seadmeid ja tehnoloogiaid kütuse kasutamiseks. Maagaasivõrk toimiks energiasalvestina. Eesti maagaasivõrgu salvestusmaht on ~50 GWhHHV kütust. Salvestades rohelist vesinikku maagaasivõrku aitaks see märgatavalt dekarboniseerida gaasikasutamist.
Autotööstus näeb esmatähtsusena konkurentsivõimelise hinnaga vesiniku turuletoomist, mis tekitaks turunõudluse vesinikautodele (FCEV – Fuel Cell Electric Vehicles), olenemata mis värvi vesinik esmalt turule tuleb. Seevastu tööstuse ootused on vaid rohelise vesiniku turule toomise osas ja selle hinna alandamises läbi suuremahulise tootmise (Scale up).
Suured nafta ja gaasiriigid tunnistavad, et vesiniku tootmine ei ole probleem, küll on seda aga vesiniku transport ja tarnimine. Jaapan, kel on maailma esimene strateegiline vesinikumajanduse arengukava, näeb ette vesinikuhinnaks aastaks 2030 hinnavahemik 2-3 $/kg (60-90 €/MWhLHV).